Jenniferi lugu: reaalsus

Alustan siis uue järjuga
Loodan, et loete ja avaldage ka arvamust ^^

I osa

Ma olen vaimuhaige. Ma olen hullumajas. Mulle süstitakse iga päev rahusteid sisse, sest ma näen teda kogu aeg. Ma tunnetan teda enda lähedal ja see paneb mind süüdi tundma. See paneb mu arvama, et mina tapsin ta. Aga see pole nii.

Kaks aastat tagasi sain ma internetis tuttavaks ühe tüdruku, Kristiniga. Algul me lihtsalt rääkisime, aga umbes kuu aega hiljem tegime videokõnet. Ta elas minu körvallinnas, minu juurest umbes 100 kilomeetrit.

Kolm kuud hiljem me kohtusime. Ma mäletan, kuidas ma imetlesin teda. Ta oli lihtsalt nii kaunis: pruunid, õrnalt lokkis juuksed, sale, ideaalne kehakaal ja hele nahk. Tema riided olid moodsad ja kirevad. Mina olin tema kõrval nagu tont: õhukesed juuksed, tüsedam kui tema, kuigi ma ei nimetaks end paksuks, punniline nahk. Oleksin tahtnud välja näha nagu tema. Kuid Kristin ei teinud mu välimusest välja.

Me rääkisime väga palju ja ausaltöeldes hakkasin ma teda kohe usaldama. Me kohtusime veel päris palju seal samas kohas, enne kui vanemad sellest üldse teada said. Alati me kinkisime üksteisele midagi. Tavaliselt andsin talle kommikarbi või trüfleid. Kristin kinkis mulle alati midagi, mis oli tehtnud käsitsi. Algul ma ei pidanud tema heinainglitest ega muust lugu, kuid see sai mulle vaikselt südamelähedaseks. Ma hakkasin tema kinke koguma, seadsin need kapiäärele ritta. Kristin ütles alati, et minu toodud kommid on väga head.

Kui ma lõpuks Kristinist vanematele rääkisid, ei teinud nad sellest suurt numbrit. Ma isegi imestasin, sest mu tädi oli kunagi tutvunud internetis ühe mehega, kes teda hiljem vägistas. Sellest ajast peale ei ole ema lubanud mul väga kellegagi, keda ma ei tea, netis suhelda. Kristin võis isegi meie juurde tulla.

Nii oligi, 15. juunil tuli Kristin meie juurde kolmeks ööks. Ma mäletan, kuidas me õnnelikult tema asju lahti pakkisime ja need minu tuppa vedasime. Me pumpasime madratsi täis ja hüppasime sellel. Kristin joonistas vahepeal ja sel ajal olin mina arvutis. Kui tüdruk pildi valmis sai, tuli ta vaatama, mida ma teen. Me surfasime internetis ringi ja tegime ühele leheküljele kasutaja. Lisasime sinna ka pilte, millel olime koos. Meile tuli sõbrakutse ja kuna meil oli nii lõbus, ei vaevunud me isegi vaatama, kes selle kutse saatis, vaid kinnitasime selle kohe.

Mees, kelle olime äsja sõbraks saanud, kirjutas meile. Ma mäletan väga täpselt seda vestlust, kuigi see juhtus kaua aega tagasi.
Kkardo: tere tüdrukud!
Jen ja Krissu: teree!
Kkardo: vanad olete?
Jen ja Krissu: vajalik teada?
Kkardo: jah.
Jen ja Krissu: 16
Kkardo: okei.
Jen ja Krissu: Sina?
Kkardo: 17
Jen ja Krissu: Woww, 1 aasta vahet isegi.

Ma mäletan, kuidas me arvuti taga naersime, kordagi kahtlemata, et see isik võib olla vanem. Ma olin tol hetkel lihtsalt nii õnnelik, et Kristin minu juurde tuli. Kõik ema hoiatused olid nagu peast pühitud. Krissu isegi rääkis, et on varem väga paljudega niimoodi rääkinud.

Kkardo: Te olete kenad, muide.
Jen ja Krissu: jaah, tänaaan. Pane endast ka pilte, saame sind näha natuke.
Kkardo: mitte veel, oodake
Jen ja Krissu: ootame? Kui kaua?

Ja siis läks meil elekter ära, sellega koos ka internet. Ma ütlesin Kristinile, et lähen räägin emaga. Umbes 10 minuti pärast olin jälle oma toas, solvunud elektri peale. Poolel linnal oli see ära. Selle asemel, et viriseda, hakkas Krissu naerma. Ta teab, kuidas mu ema internetis võõrastega rääkimisse suhtub ja tuletas seda mulle meelde. Ma üksnes naeratasin ja ei arvanud, et sellest midagi oleks. Oh, oleks ma siis teadnud, oleksin võtnud ema hoiatusi tõsisemalt, oleks ta ehk veel elus...

Me ei saanud tervelt ööpäeva elektrit tagasi. Mäletan, kuidas ma tahtsin selle poisiga edasi rääkida. Meil oli siis nii lõbus, me ainult naersime ega mõelnud selgelt. Ma olin nii õnnelik, et Krissu tulla sai ja ta muudkui rääkis igasugu naljakaid asju. Mitmel korral lõpetasime naerdes põrandal.

Siis, kui elekter tagasi, logisime muidugi kohe oma kasutajasse sel lehel. Kkardo oli pannud endast paar pilti ja kui me neid vaatasime, olime veel rohkem ärevil. No muidugi, kui ekraanilt vahib vastu nägus, sale, six packiga poiss. Mäletan, kuidas me Kristiniga sosistasime, kui nunnu ta on.

Nii me siis iga kord, kui Krissuga kohtusime, vaatasime Kkardo pilte ja rääkisime temaga. Ma mäletan neid vestlusi liigagi selgelt. Ühel päeval, kui ma olin Kristini juurde läinud, ütles ta meile, et sooviks kokku saada. Muidugi vastasime, et kus ja millal, kuid sel hetkel tekkis mul väike kahtlus. Mõtlesin, et äkki ta polegi see poiss seal pildil. Kahtlesin, kas meiega võib juhtuda sama nagu mu tädiga. Kui sellest Krissule rääkisin, ütles ta mulle, et kõik on korras. Ta kordas, et on varem ka nii suhelnud ja kohtunud. No tegelikult saime meiegi niiviisi tuttavaks.

Me leppisime kohtumise kokku Krissu linnast natuke kaugemal, ühes külas. Sinna sai bussiga sõita. Vanematele me midagi ei rääkinud. Otsustasime lihtsalt ühel päeval minna.

Lahee Aga jh kahjuks ma tean seda, nii et pole enam üldse põnev lugeda, kuna ma loen Meie Juttude järjekaid ka vahepeal

Sama siin

äge:D   kas teine osa ka?